Lustakat vana aasta lõppu ja head uut aastat!

                   

Eestis tähistatakse nääre aastavahetusena alates 16. sajandist ja on pärit alamsaksa keelest, tähendades uut aastat. Paarisaja aasta eest olid näärid mõnevõrra vähem oluline püha kui näiteks jõulud, ja praegu on see kindlasti omakorda paljudele noortele vähem oluline kui viiekümne aasta eest.

Rikkalik kombestik on viimase saja aasta vältel püsinud suuremate muutusteta, jagunedes avalikuks ja koduseks, üksnes oma perele mõeldud nääriõhtuks. Oma tänase ilme sai püha siiski viimase poolesaja aasta jooksul. 20. sajandi esimesel poolel mürati mõnes peres veel tuppatoodud õlgedes või heintes, seejärel hakkas tava hääbuma. Liigutati tööriistu tööde edendamiseks ja raputati viljapuid korraliku õunasaagi saamiseks. Hea tava kohaselt käiakse surnuaias lähedaste haudadel küünlaid süütamas ja ennustatakse saatust. Loomadele lauta leiva viimine ja nende tervitamine saabuva aasta puhul on unustusse vajumas. Rikkaliku toidulauaga loodetakse endiselt tagada jätk tulevaseks aastaks. Lääne-Eestis ja saartel liikusid ringi näärisokud, kes soovisid head uut aastat.

Igal juhul on aegade jooksul olnud tavaks aastavahetusel olla õues, vähemalt täpselt keskööl.

Varem võeti uus aasta vastu kolistamise ja püssipaukudega, millega peletati eemale igasuguseid deemonlikke jõude.

Paljudel peredel on oma väikesed armsad aastavahetuse tavad, mis muudavad päeva eriliseks. Viiakse metsa või parki loomadele toitu ja lindudele teri. Istutakse hoopis lõkke ääres. Kaunistatakse aknaid ja uksi laste tehtud kellukeste ja lumehelvestega. Lauldakse, kuulatakse laste salmilugemist, tantsitakse, põletatakse küünlaid.