Eestis tähistatakse
nääre aastavahetusena alates 16. sajandist ja on pärit alamsaksa keelest,
tähendades uut aastat. Paarisaja aasta eest olid näärid mõnevõrra vähem oluline
püha kui näiteks jõulud, ja praegu on see kindlasti omakorda paljudele noortele
vähem oluline kui viiekümne aasta eest.
Rikkalik kombestik
on viimase saja aasta vältel püsinud suuremate muutusteta, jagunedes avalikuks
ja koduseks, üksnes oma perele mõeldud nääriõhtuks. Oma tänase ilme sai püha
siiski viimase poolesaja aasta jooksul. 20. sajandi esimesel poolel mürati
mõnes peres veel tuppatoodud õlgedes või heintes, seejärel hakkas tava hääbuma.
Liigutati tööriistu tööde edendamiseks ja raputati viljapuid korraliku
õunasaagi saamiseks. Hea tava kohaselt käiakse surnuaias lähedaste haudadel
küünlaid süütamas ja ennustatakse saatust. Loomadele lauta leiva viimine ja
nende tervitamine saabuva aasta puhul on unustusse vajumas. Rikkaliku
toidulauaga loodetakse endiselt tagada jätk tulevaseks aastaks. Lääne-Eestis ja
saartel liikusid ringi näärisokud, kes soovisid head uut aastat.
Igal juhul on aegade
jooksul olnud tavaks aastavahetusel olla õues, vähemalt täpselt keskööl.
Varem võeti uus
aasta vastu kolistamise ja püssipaukudega, millega peletati eemale igasuguseid
deemonlikke jõude.
Paljudel peredel on
oma väikesed armsad aastavahetuse tavad, mis muudavad päeva eriliseks. Viiakse
metsa või parki loomadele toitu ja lindudele teri. Istutakse hoopis lõkke
ääres. Kaunistatakse aknaid ja uksi laste tehtud kellukeste ja lumehelvestega.
Lauldakse, kuulatakse laste salmilugemist, tantsitakse, põletatakse küünlaid.
Talentideshow on edasi lükatud jaanuarikuusse osalejate vähesuse tõttu.
Kes jõudis juba ennast kirja panna, siis on neil lisaaeg harjutamiseks.
Kõigile julget pealehakkamist!
